Edasi sai see, et läksimegi nii kella nelja viie ajal hommikul hostelisse, Ernestsi (edaspidi tsts) võtsime kaasa ja kõik oli chill ja tore. Rääkisime maast ja ilmast, kes rääkis vähem kes rohkem. Kuna mul endiselt pea natuke valutas otsustasin magama minna ja hakkasin selleks valmistuma, vahepeal tellis Kadri ülisuure pitsa, Mairi ja Ailika hängisid meie uue sõbraga, mina pesin hambaid, jätsin hambaharja kraanikausi kõrvale, panin tuduriided selga ja chillisin oma naris, rääkisime juttu ja olime muidu tublid. Mingi moment otsustas tsts, et tahab magama minna, seda ta ka tegi ja läks vabasse narisse magama...kui on uni siis tuleb magada! Tüdrukud tegid veel natuke tsirkust, said valmis tapja-kokteili, toimus väike fotosessioon, Mairil õnnestus oma läätsekonteiner paigutada tundmatusse kohta (aga kuna ta on nutikas tüdruk siis ta meisterdas endale asendus läätse hoidja mini vana tallinna korkidest), ning lõpuks vajusid kõik ära unemaale.
Kell 10.00 laupäeva hommikul äratas meid tsts-i äratus kell, mis helises nii umbes 3 korda ja mitte kordagi ei pannud ta seda kinni vaid magas rahus edasi. Tublid tüdrukud nagu me oleme otsustasime end üles ajada ja olla asjalikud. Mõne aja pärast ärkas ka meie Läti sõber, pani ennast riidesse, vaatas peeglisse, käis oma koti juures, pesi nägu, pesi hambaid ja kuivatas ennast Kadri kätterätti, siis toimus ebamugav hüvasti jätmine ja läinud ta oligi. "Meeri, kas ta pesi sinu habaharjaga hambaid?!"... ... ... JAH ta pesi minu habaharjaga oma hambaid! Mida helli? Andke andeks aga ma pean ennast nüüd välja elama. Kes teeb nii? Lätlased? Kas tõesti Lätis on kombeks pesta hambaid võõraste inimeste hambaharjadega? Kammoon ma ei tea kus tema suu on olnud...ja tema ei tea ju kus minu suu on olnud! Ja mis on kõige hullem, ta tegi seda nii muuseas nagu see oelks täiesti loomulik. Alguses ma arvasin, et ta kasutas enda hambaharja, mis oleks ju loogiline...aga ei....minu hambahari....minu! Ta isegi ei küsinud, vaid lihtsalt võttis, mõistagi ma poleks lubanud aga si on põhimõttes. Ma ei luba isegi väga lähedastel sõpradel oma hambaharja kasutada ja nüüd lihtsalt mingi tsts teeb seda, see ei ole ilus!See ei ole lihtsalt viisakas! Või noh kes teab, äkki on Lätis teised kombed.Ma sain hambaharja trauma. Ernests ma olen sinus pettunud!
...aga kui ta ei oleks seda teinud, siis ei oleks meil olnud pooltki nii lõbus...sest hambaharja naljad on nüüdsest päris naljakad;D
Pärast nii umbes tunni ajast imestamist tema käitumise üle otsustasime minna toitu otsima. Ailiki ja Mairi läksid Pelmenisse pirukaid sööma ja meie Kadriga, olles rikutud noored, seadsime sammud Mäki poole, kus oli umbes 5 meetrine järjekord, seega läksime hoopis Hessi. Selgus, et Kadri oli pangakaardi hostelisse unustanud, kuid siiski õnnestus meil kuidagi mingid mündid kokku kraapida ja saime süüa ülihead veggi-burksi ja juua kohvi, millest pool ma endale peale valasin. Siis sai alguse meie kultuuriprogramm, läksime KIM-i, ehk Läti Kaasaegse Kunsti muuseum(?)...tsts ütles, et seal on põnevad näitused...noh olid kah..meie leidsime küll ainult ühe aga see oli täitsa põnev. Sinna minnes sattusime Kadriga Riia bussijaama juures olevale turule, mis oli ikka päris vinge, seal oli kõike mida hing ihaldab...kõike! Muuseumis käidud, otsustasid Ailika ja Mairi minna automuuseumisse, kuhu nad muidugi hästi minna ei osanud aga nad läksid! Eksisid ära, sõitsid bussiga tunde (jänest muidugi), kõndisd jala kuskil Riia getos, sõitsid bussiga valele poole, jõudsid oma sihtmärgini!, tegid ägedate autodega palju pilte, jõid Riia palsamit - ehks olid kadunud mitu mitu tundi.
Samal ajalvaatasime meie Kadriga üle Riia Stokmanni, jalutasime vanalinnas, leidsime ostukeskuse, hängisime seal, raiskasime natuke raha, mingi moment leidis Vahva, et tal on natuke paha olla ja kes teab äkki hakkab veel minestama, see peale läksime hostelisse tagasi ja imestasime jällegi miks tsts seda tegi! Tegimie tasakse õhtuks soojendust ja rääkisime inimeste veidrustest. Lõpuks saabus õhtu, käisime otsisime endale süüa, leidsime Mairi ja Ailika ja elu läks edasi.
Vahepeal oli meie hostel täitunud umbes 60 Soomes õppiva välistudengiga, neid oli absoluutselt igast rahvusest, niisisi oli hostelis üsna lärmakas...ja ega ka meie paremad polnud. Tsts-ist me ka midagi ei kuulnud, püüdsin olla sõbralik ja saatsin talle küll sõnumi aga õnneks ta ei võtnud vedu, kes teab mis ta oleks veel võinud minu hambaharjaga ette võtta. Pärast südaööd otsustasime, et läheme kasutame ära oma tasuta õlle kupongid. Vahva kahjuks meiega ei tulnud, sest at ei tundunud ennast hästi. Aga meie kolm vaprat tüdrukut seadsime sammud Alberts pub'i (?) poole, saime oma tasuta õlled kätte ja olime rõõmsad. Ühtlasi oli seal pubiks lisaks meile veel kolm naist ülejäänud 30 inimest olid siis mehad, nii me avastasimegi end üks hetk olevat ümbritsetud Šoti poismeestest, kes olid väga naljakad ja üldsegi mitte ohtlikud. Ma leian, et minu inglise keel on päris hea....aga...aga üritage mõista purjus meest...veel parem üritage mõsita purjust šotlast, uskuge või ei aga see pole sugugi lihtne. NO vähemalt me saime naerda nii, et kõhud valutasid, saime palju tasuta jooke, näitasime et eesti naised on ilusad ja targad ning taluvad alkohali väga hästi. Lõpuks jätsime viisakalt oma sõbrad pubisse ja liikusime paremate baaride otsingule, kuid paraku me suurt midagi ei leidnud. Kõikides kohtades oli äärmiselt vähe rahvast aga see meid ei heidutanud ja me jätkasime oma otsinguid. Vahepeal kohtasime hispaanlasi ja kahte vene meest kellele me juhatasime teed kuskile kuhu ma ei mäleta. Ja kuhu läksime meie? Meie läksime Hessi:D...mugisime kõhud täis...rääkisme, võite ise arvata millest me rääksime;) ja seadsime sammud hostelisse, kus me läksime 24/7 avatud baari hängima. Seal vaatasime mängisime jukeboxiga, vaatasime suusatamist, rääkisime juttu ühe uus-meremaalasega ja paari prantslasega, nii umbes kella viie paiku läksime ära tuttu Eagles'i Hotel California saatel.
Äratus saabus liiga ruttu, pakkisime oma asjad kokku, sõime natuke, käisime ruttu poes (Mairi ostis endale ilusaid riideid), läksime hostelisse tagasi ja sealt ruttu ruttu bussi peale. Tegu oli minu kõige mugavama bussireisiga üldse! Me sõidsime business classis, suured mõnusad nahkistmed, laud, jalgadel on ruumi, tasuta joogid, elu on lill ma ütlen, selel peale suutsin oma hambaharja traumast ka üle saada...eem...ok valetan...ei suutnud aga noh see on ikka päris naljaks:P
Vot nii, ja siin ma nüüd olen, joon teed ja mõtlen, et ikka vinge tripp oli.
Mis me õppisime? Valva oma habaharja! Ära mitte kunagi jäta seda kuskile vedelema, sest sa iial ei tea mis perverdid on liikvel.
Mis me veel saime teada? Me saime teada vastuse küsimusele, mida mõtleb Meat Loaf oma laulus I Would do Anything for Love "that'i" all.
Kui ma kuskilt pilte saan siis panen paar tükki kindalsti siia ka.
Aga selleks korraks ongi kõik!
Olege tublid ja ägedad edasi;)
